Blogi

Kuidas mõjutab eraisiku pankrot su rahalist seisu?

Ligi kolmandik eestlastest on kimpus võlgadega: kunagi võetud smslaen või kiirlaen on muutunud koormavaks, kuna pole suudetud laenatud raha õigeaegselt tagasi maksta; vahel on võlakoorem niivõrd suur, et silmapiiril ei näi olevat ühtegi lahendust. Viimases hädas võib tunduda, et eraisiku pankroti väljakuulutamine oleks just see päästev õlekõrs, mis aitaks võlgnevustega toime tulla. Mida eraisiku pankrot aga endaga kaasa toob ning kas on võimalik, et see on väljapääs, mis aitab rahalist olukorda parandada?

Eraisiku pankrot tähendab seda, et kohus kuulutab isiku maksejõuetuks ehk võlgnik ei ole võimeline oma võlgnevusi ise tasuma ning on selge, et tegemist ei ole ajutise olukorraga, vaid püsiva probleemiga.

Pankrotiavalduse näol ei ole tegemist sugugi lihtsa protseduuriga ning iga aasta rahuldatakse Eestis vaid paar pankrotimenetlust. Pankrotimenetlusega kaetakse isiku võlgnevused isiku vara arvelt. Sisuliselt tähendab see seda, et kõik võlgnevused saavad tasutud, kuid seda üksnes ja ainult siis, kui isikul on piisavalt varasid, millega võlgnevusi katta. Teisisõnu tähendab see, et juhul, kui võlgnikul ei ole varasid, ei ole võimalik pankrotimenetlust läbi viia – sellises olukorras lõppeb menetlus raugemisega, kuna võlgnikul pole piisavalt varasid võlgade katmiseks. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et pankrotimenetluses määratakse tööle pankrotihaldur, kelle töötasu tuleb katta. Kuigi 397 euro ulatuses kaetakse pankrotihalduri töökulud riigi poolt, on selge, et pankrotimenetlus võib tuua kaasa menetluskulude katmise ka võlgniku enda poolt.

Pankroti väljakuulutamine ei ole kindlasti lust ja lillepidu. Peamine tagajärg, millega tuleb arvestada, on oma varast ilma jäämine. Selle vara hulka võib kuuluda kõik, sealhulgas ka väärtuslikum vallasvara. Pärast pankroti väljakuulutamist on isiku finantside üle karm järelvalve veel pikka aega, kõik selleks, et tagada isiku õigsus ja vältida olukorda, kus isik on reaalsuses tegelikult varasid varjanud.

Teine oluline asjaolu, mis kaasneb pankrotiga, on igakuise sissetuleku suurus. Nimelt läheb võlausaldajatele kogu summa, mis on elatusmiinimumist kõrgem ning seda seni, kuni võlgnevused on kaetud. Seetõttu tuleb elada seni minimaalse eelarvega, isegi, kui sissetulek on keskmine või kõrgemgi. See võib tuua kaasa depressiooni, kuna näib nagu töö tegemisest ei piisa ning eluolud on endiselt kehvad.

Mis puudutab vara, siis võlgniku varast saab pankrotivara – isik kaotab igasugused õigused oma vara suhtes ning pankrotivaraga ei tohi teha enam mitte mingeid tehinguid isiku poolt. Vara hakkab haldama pankrotihaldur, kes teeb tööd selle nimel, et vara müüa ja katta seeläbi võimalikult suur osa võlgnevusest.

Peamine positiivne asjaolu, mistõttu otsustavad paljud võlgade küüsis olevad inimesed minna seda teed, on intresside ja viiviste arvestamise peatamine. Tänu sellele ei kasva juba suured võlgnevused veelgi suuremaks ning see annab võlgnikule väikese hingetõmbepausi.

Kuna pankroti välja kuulutamisega kaotatakse aga kogu oma vara ning järgnevad aastad tuleb elada väga kasinalt, olles pideva majandusliku järelvalve all, on eraisiku pankroti taotlemine viimane lahendus tõsises võlahädas. Esimene lahendus peaks olema siiski võlausaldajatega kokkulepete sõlmimine. Näidates üles oma initsiatiivi probleemi lahendamise osas ning soovides sõlmida maksegraafikuid on igati reaalne jõuda kompromissini. Ka võlausaldajate jaoks ei ole soositud pankrotimenetluse teed minemine, mistõttu tasuks esmalt kaaluda just seda varianti. Kui võlgnevused ei küündi sadadesse tuhandatesse, on mõistlikum pidada läbirääkimisi kõigi pooltega ning jõuda seeläbi lahenduseni, selle asemel, et võtta ette pikk ja keeruline pankrotimenetlus, mille tagajärjena tuleks loovutada kogu oma vara.